Vabariigi alguspäevist saati talude eest seisnud ja sel suvel pensionile jääv Kaul Nurm soovib, et Eestis hakataks suurtootmiste asemel taas talupidamist väärtustama.
- Eesti Talupidajate Keskliitu üle kahekümne aasta juhtinud Kaul Nurm Saku vallavalitsuse hoone ees, kus asub ka keskliidu kontor. Foto: Andres Haabu
„Mu elu on taludele elatud,“ iseloomustab pea veerandsada aastat Eesti Talupidajate Keskliitu juhtinud Kaul Nurm oma pikka tööstaaži. 24 aastat talupidajate huvide eest seisnud mees paneb augustis ameti maha ja hakkab viimaks pensionipõlve nautima. Mantlipärijat talle alles otsitakse.
Kohtume Nurmega Saku vallavalitsuse hoones, mille stalinistlike suurte sammaste taga peitub ka talupidajate keskliidu kontor. Ta juhatab meid oma kabinetti, mille seinu ilustavad fotod lehmadest, lammastest ja taluhoonetest. „Minu enda tehtud,“ ütleb ta uhkelt. Nimelt on fotograafia üks tema suuremaid kirgi, millele ta kavatseb pensionile jäädes rohkem aega pühendada. Igapäevane aktiivne töö talu- ja maamajandusliku ettevõtluse propageerimise ja parandamise nimel on nõudnud oma aja.
Kuigi Nurm on talupidajate poeg ja on ka ise tegelnud Eesti Vabariigi talumajandusega selle taassünnist saati, pole ta ise talu pidanud. Vanemate talu Lõuna Eestis päris vend Mati, kes on 40 hektari suuruse põllumaa kasvatanud 800 hektariks ja kes 2008. aastal pälvinud ka aasta põllumehe tiitli. „Tal läheb väga hästi, edukas on,“ kiidab Nurm oma vanemat venda.
„Juured on mul ikka kuskil mullas,“ tunnistab Kaul Nurm ja tõdeb, et on ka ise talupidamisest unistanud. Kui talt 60. aasta juubeli eel küsiti, mida ta kingiks tahab, vastaski ta, et soovib talu. „Muidugi ütlesin seda naljaga, aga eks selles oli tõde peidus,“ märgib ta. Sõbrad teda viis aastat tagasi päris taluga siiski ei üllatanud. Küll aga sai ta kingituseks mitu maali Eesti põlistest taludest.
- Kaul Nurm aastal 1995 Foto: Raul Mee
Talu kui kullapada
Nurm on õppinud insener-hüdrotehnikuks ja töötanud maaparandajana. 1980. aastate lõpus sai temast agrotööstuskoondise maaparanduse peavalitsuse peainsener. Pärast kahte ja poolt aastat seal töötamist tuli reformimise aeg ja agrotööstuskoondisest moodustati põllumajandusministeerium. „Mulle anti valida, kas tahan tulla uude struktuuri üle või tahan koondamist. Ütlesin, et tahan koondamist,“ meenutab Nurm. Ministeeriumi ametniku roll polnud tema jaoks – sel ametipostil sai liiga vähe otsustada. „Ideid võis olla, aga kui need juhtkonnale ei sobinud, polnud nendega midagi peale hakata,“ leiab ta.
Tee viis teda hoopis Harju Taluliidu tegevesimehe kohale. „Oli tunda, et tuleb üks murranguline periood ja suured muutused. See võlus mind ja tahtsin sellest osa saada,“ meenutab ta. 1990. aastate alguses tunti talude ja põllumajanduse vastu suurt huvi. „Kõik tahtsid talu pidada ja maad saada. Polnud ka ime, sest toiduaineid ei piisanud ja hinnad olid kõrged. Põllumajandus oli hea äri,“ lausub Nurm. Kuna Eesti iseseisvumise aegu hakkasid paljud talusid nullist üles ehitama, oli neil vaja ressursse ja nõu. Nurm meenutab, et oli aegu, kui Harju Taluliidu vastuvõtu aegadel ootas ta kabineti ukse taga 40–50 inimest. „Õhtuks jõudsin nad kõik läbi hekseldada. Nemad said infot ja positiivset energialaengut, mina aga olin läbi nagu kapsas,“ naerab ta.
Taluarmastus nii tugevus kui ka nõrkusKaul on vintske vend. Tema kompetentsus on aukartustäratav, ta teab väga palju ja oskab oma teadmisi oma igapäevatöös ära kasutada. Ta oskab olulist mitteolulisest kergesti eristada. Ta hoiab oma meeskonda hästi. Kaul on tubli ja arukas mees.
Ta seisab kogu hingest Eesti talude eest, mis on tema südames nii kõvasti kinni, et ei saa neid kuidagi sealt enam ära. See on nii tema suurim tugevus kui ka nõrkus. Tema arusaamine on, et talu on see, mis peab Eesti põllumajanduse välja kandma. Tulevasel mantlipärijal saab kindlasti raske olema, sest latt on väga kõrgele aetud.
Paljud teavad, et Kaul on kirglik fotograaf, aga ta on ka väga kiindunud suusatamisesse. Meid on kolm venda ja oleme kõik koos palju võistlusi läbi suusatanud, ka maratone. Läbi on tehtud ka suusatajate Meka Vasaloppet. Ka suusatamise järgi saab Kauli iseloomustada kui vintsket venda.
Mati Nurm,
Puide Talu peremees, Kaul Nurme vanem vend
Lehmapidajatest mässajad
Nurme sõnul tugines nõukogude ajal põllumajandus suurtootmisele ja oli hea, kui inimestel üks lehm kodus oli. „Mõni oli julge ja pidas lausa kahte lehma,“ ütleb ta. Eriti suur sensatsioon oli, kui kellelgi oli kodus kuus lehma. „Sellist peeti julgeks meheks, kes hakkas võimudele vastu,“ märgib Nurm naerdes. Samas tuli tol ajal 40% Eestis kokku ostetavast piimast just neilt samadelt ühelehmapidajatelt. „Mõelge, kui palju neid pidi olema. Samas polnud neil ei tehnikat ega ka ehitisi,“ räägib Nurm. See-eest oli see veel aeg, kui maainimesel oli raha. Kui talupidajate keskliit sai hakata välja jagama tehnikaostmise lubasid, leidus neile alati ostjaid. „Ju neid sääste ikka oli,“ nendib ta.
Talupidajatel läks elu kergemaks, kui 1990ndate alguses läks lahti suhtlus teiste riikidega ning Soome, Rootsi, Taani ja Saksamaa hakkasid Eestisse saatma masinaid, mida nad ise enam ei kasutanud. „Saime laevade kaupa vanu atru, külvikuid, kultivaatoreid, kombaine, traktoreid. Neid tuli tuhandeid ja ma arvan, et iga talu sai midagi,“ lausub ta.
- Peaministri Mart Laar ministritega aastal 1992. Selle valitsuse aega jäi periood, mil toimus talupidamise ajaks pöördeline hetk. Foto: Andrus Vaher
Kes on kes
Kaul Nurm
Sündinud 27. märtsil 1951 aastal TartusLõpetanud 1968. aastal Tõrva Keskkooli ja 1975. aastal Eesti Põllumajanduse Akadeemia diplomiga insener –hüdrotehnik.Töötanud:1988 – 1990 Agrotööstuskoondise Maaparanduse Peavalitsuses maaparandusehituse osakonna peainsenerina.1990 – 1992 Harju Taluliidu tegevesimehena1992 kuni selle aasta augustini Eestimaa Talupidajate Keskliidu peadirektorina.2005 – 2015 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee liige, neist viimased kaks ja pool aastat põllumajanduse, maaelu ja keskkonnasektsiooni asepresident
Libeda tee lõpp
Kuigi taludele tagasimineku algus oli võimas, ei kestnud see väga kaua. „Juba 1990. aastate keskel hakkas kõik muutuma,“ ütleb Nurm. Murranguliseks sai 1994.–1995. aasta. „Siis sai selgeks, et talupidamine polegi enam nii suur äri,“ lausub Nurm mõtlikult. Eesti elatustase hakkas kiiresti kasvama ja Venemaa ostujõud muutus kehvaks. Peterburi inimene, kes oli nõukogude ajal harjunud Eesti toitu tarbima, jäi rahatuks. Suure paugu Eesti põllumajandusele pani aga Venemaa valitsus, kes kehtestas Eesti toodetele topelttolli. „Kuidagi püüti ikka neist tollidest kõrvale nihverdada, kuid kokkuvõttes polnud enam majanduslikult võimalik Venemaale müüa,“ lausub ta. Samal ajal, kui kaotati Venemaa turg, kaotasid Eesti talunikud ka koduturgu importkaupadele. „See oli aeg, kus paljud talud otsustasid tegevuse lõpetada,“ sõnab Nurm.
Suured muutused tulid ka seoses Euroopa Liitu astumisega, kui liikmesriigiks saamiseks oli vaja teatud tingimusi täita. Tulid kapitalitoetused ja otsetoetused. Kuigi osaliselt olid otsetoetused head, olid need Kaul Nurme sõnul ühtlasi ka sõnumiks väiksematele taludele, et neid ei ole enam vaja. Nimelt taheti Mart Siimanni valitsuse ajal, 1997.–1999. aastal, kui põllumajandusminister oli Andres Varik, kehtestada otsetoetustele tingimused, et neid saavad need, kel on üle 40 hektari maad. Neist väiksemaid peeti ebaefektiivseks ja öeldi, et neid pole vaja toetada. „Taluliit reageeris sellele väga tugevalt ja õnneks see täies mahus siiski ei realiseerinud,“ selgitab Nurm. Lepiti kokku, et toetusi ei saa need, kel on alla viie hektari maad ja vähem kui viis lehma.
Nurm usub, et Eesti peaks rohkem mõtlema sellele, kuidas saaks põllumajandusmudelit tagasi talukeskseks teha. Nimelt on tema sõnul kahte sorti taluettevõtteid. „Talunik on ettevõtja, kes teeb töö peamiselt ise ära. Teised on ettevõtted, mis on sündinud põllumajandusreformi käigus ja mis kuuluvad mitmele omanikule,“ räägib ta. Talu kui ettevõte on tavaliselt pereettevõte, kus kasvatatakse lapsi ettevõtlikuks. „Võiks isegi piltlikult öelda, et ettevõtlikud ja endaga toimetulevad lapsed on suurema väärtusega „talutoodang“ kui toodetud põllumajandussaadused,“ leiab Nurm. Suured, põhiliselt palgatööjõul põllumajandusettevõtted toodavad aga Nurme sõnul töötaja identiteediga rahvast, keda hoiab maal üksnes palganumber. „Tihti pole palganumber piisavalt suur ja need inimesed valivad sageli Soome või Rootsi laeva vahel. Seega talukesksest mudelist võidaks ühiskond palju rohkem,“ usub ta.
- Eestimaa Talupidajate Keskliit korraldas talupidajate piketi Riigikogu ees ajal, mil Riigikogu külastas Euroopa Parlamendi president Pat Cox. Pildil hetk piketist, millel osales umbes 30 inimest. Kaul Nurm peab kõnet piketeerijatele. Foto: Peeter Langovits
Talunikele tehti tünga
Just nende talupidajate eest, kes suuresti ise põllul tööd teevad, mitte ei juhi vägesid kontorilaua tagant, Kaul Nurm seisnud ongi. Kahjuks pole see alati just kerge töö olnud, sest valitsused on Nurme sõnul tihtipeale just suurtootjate poolel olnud.
Näiteks mängisid Nurme sõnul esimese maaelu arengukava loomisel poliitikud suurtootjatega kokku. „See oli suurim sigadus üldse, mis juhtus,“ leiab Nurm. Maaelu arengukava määras ära, kes saavad 2004.–2006. aastal toetusi. Kui praegu kehtivas maaelu arengukavas on välja töötatud konkreetne hindamissüsteem, kes saab toetusi ja kes mitte, siis tol ajal kirjutati määrusesse sisse, et kui taotlejaid on rohkem, kui raha jätkub, jagatakse toetusi taotluste laekumise järjekorras.
„Avalikkust hoiti ähmases teadmatuses, millal taotlusi vastu hakatakse võtma. Mingi osa suurtootjaid teadis seda aga väga hästi,“ meenutab Nurm. Mõte sellest paneb teda pahaselt pead vangutama. „Selleks, et taotlus esitada, on vaja teha pikka eeltööd, mida ei tee ära ei kahe päeva ega ka kahe nädalaga. Eriti veel kevadkülvi ajal, mil tookord taotluste vastuvõtt välja kuulutati,“ ütleb ta. Nurme sõnul lõppes kokkumäng sellega, et kahe tunniga oli vastu võetud kahe aasta toetuste saajad. Peale selle oli toetuse suurus selline, et neid sai vaid 400 ettevõtet. Võrdluseks – järgmise maaelu arengukavaga sai toetusi juba 4000 talupidajat. „See oli suur poliitiline õppetund,“ ütleb Nurm.
- Lennart Meri, Kaul Nurm ja Urmas Laht aastal 1999 Foto: Peeter Langovits
Tagasi tõeliste talude juurde
Kui 1990. aastate alguses suhtus ühiskond taludesse kui väärtusesse omaette, on Kaul Nurme sõnul nüüdseks see suhtumine hägustunud. Sellegipoolest usub ta, et ühiskond liigub vaikselt tagasi taluettevõttekeskeks. „Üks hetk hakatakse aru saama, et see on osa maaettevõtlusest ja maaelust, muidu jookseb maa tühjaks,“ usub ta. „Tahaks uskuda, et ühiskond panustab sellele mudelile, millest ühiskond rohkem tagasi saab.“
„Kuid teate… tegelikult me polegi praegu minu kabinetis,“ ütleb ta intervjuu lõppedes naerulsui. Kolleegi oma tundus pikemaks vestlemiseks avaram ja mugavam. Nurme enda kabinet asub hoopis teisel pool koridori – ruumis, milles asuvad lookas raamaturiiulid ja mille seinu kaunistavad maalid taludest, mida sõbrad talle eelmiseks juubeliks kinkisid. „Näed, sain hoopis mitme talu omanikuks,“ naljatleb ta.
Seotud lood
Kuna ärikinnisvara arendatakse reeglina vaid üürimiseks, on endale A-klassi büroopinna ostmine harvaesinev võimalus, mida edukal ettevõttel tasub väga tõsiselt kaaluda, rõhutab Tallinna südalinnas paikneva
Büroo 31 müügijuht Taavi Reimets ning lisab kogemusele tuginedes, et omanikuna tekib kasu nii kohe kui ka kaugemas tulevikus.